Eesti 1850-2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad

Maris Saagpaku artikkel värskes „Keele ja Kirjanduse“ erinumbris

2025. aasta esimene „Keele ja Kirjanduse“ erinumber on pühendatud eesti raamatu aastale, varasemale kirjasõnale ja eesti kirjakeelele. Maris Saagpaku artikkel „Varase ärkamisaja kirjakeelearendus ilukirjanduslike tõlgete peeglis“ keskendub ilukirjanduslike tõlgete rollile ja funktsioonile keelearendusprotsessides ning erinevate seisukohtade populariseerimises.

19. sajandi keskpaigas laienes kirjakeele arengusse panustavate isikute ring, suurenes eestikeelse kirjasõna maht ning konkureerisid erinevad ideoloogilised ja filoloogilised ideed. Kuna enamik selle perioodi tekste olid mugandused, laiendati just tõlgete kaudu lugejate sõnavara ja juurutati kirjaviisi muutusi. Artiklis näidatud sõnavara laiendamise võtetega, nagu viited sel perioodil ilmunud entsüklopeedilistele tekstidele, sulgude ja joonealuste kirjelduste kasutamine, reaalide kultuurilise või geograafilise konteksti avamine, mitmekeelsuse kommenteerimine, avardati ühtlasi eestlasest lugejate maailmapilti. Uues, vanas ja neid sünteesivas kirjaviisis ilmunud tõlked näitavad, kuidas tõlkijad hindasid oma võimekust uue kirjaviisiga kaasa minna ning sihtrühma suutlikkust uuendusi vastu võtta.