Sei Shōnagoni (u 966–1025) „Padjamärkmed“ („Makura no sōshi“) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri kuuluv proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud. Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu („pintslile järgnedes“) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Tekst jäi pikkadeks sajandideks omamoodi esteetika käsiraamatuks, mis inspireeris paljusid hilisemaid Jaapani autoreid.
Alari Alliku põhjalikult kommenteeritud tõlge valmis erinevate Jaapani õpetlaste (Hagitani Boku, Uesaka Nobuo jt) käsitlusi võrreldes. Heiani perioodi õukonnakirjanduse (794-1192) traditsiooni kuuluvad tekstid on tuntud oma ähmase väljenduslaadi poolest. Kuna tekstis on rõhk seisunditel ja protsessidel, jääb sageli ebaselgeks, kelle tunnetest, mõtetest või sõnadest jutt on. Samuti vaieldakse endiselt paljude sõnade täpse tähenduse üle. Tõlkija peab keerulisemate lõikude tõlgenduse eest ise vastutuse võtma, mistõttu „Padjamärkmete“ tõlkeprotsess tugines ulatuslikule uurimistööle.
Tõlge on varustatud põhjaliku järelsõnaga, milles tutvustatakse teksti saamislugu, ajaloolist tausta ja žanrimääratlusega seotud probleeme. Lisaks arutletakse selles Bahtinist tõukudes nalja, naeru ja meelenukruse tähenduse üle Heiani õukonnakirjanduses.
