2014. aastast ilmuv Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat „Tõlkija hääl XI“ koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist. „Sütitava sissejuhatuse“ rubriigis võtab Anne Lange kokku Jaan Kaplinski lähenemise tõlkimisele: keel on suhtlemise, mitte tõeluse tunnetamise vahend. Sellest aga järeldub, et see „eelkeel“, milleni me ükskõik mis keelest ja ükskõik mis keelde tõlkides tagasi läheme, on meile kõigile ühine. „Apollinaire´i ja Rummo tumemeelne tripp“ Kristjan Haljaku sulest analüüsib üht poeetilist retke, mis „lülitab lugeja sajanditaguse, küll juba väga vanamoodsa moodsuse vooluvõrku“ ja sunnib „vaatama ühe väga erineva, alles sündiva modernsuse tumedusse“. Alari Allik vaatleb tõlkeid keskaegsest jaapani luulest, kus loodus polnud tihti mitte vahetu kogemus, vaid mustrid lükandseintel ja konteksti sobiva kõlaga sõnad õukondlase enesekirjelduses.Kuidas on läinud nii, et kõikvõimalikes ajalootormides ja ideoloogiatuultes jääb Balzac alati kindlaks konstandiks meie tõlkemaastikul, uurib Kaia Sisask.
Täpsem info kõikide aastaraamatus ilmunud artiklite kohta on leitav siin https://tolkijad.ee/
