Viimase kolme aastakümne jooksul on tõlketeaduses tähelepanu liikunud tekstide uurimiselt kontekstile, milles tõlkeid luuakse ja kasutatakse. Tõlkeajaloost saab seega võtmeisikute tegevuste ja kultuuridevahelise suhtluse ajalugu. Tõlgete uurimine ei piirdu võrdleva stilistikaga ega meetoditega, kuidas tekste ühest keelest teisesse ümber kodeerida, vaid uurib laiemat kultuuriülekannet, mis on toimunud tõlgetega ja tõlgete tõttu, pöörates erilist tähelepanu tõlkimise ja võimu suhtele.
Tõlkeloo projekti eesmärgid on
- kirjutada mitmekihiline narratiivne Eesti tõlkelugu (1850–2010), mis lähtub Eesti sotsiaalses ja poliitilises ajaloos toimunud olulisimatest muutustest;
- uurida tõlgete ja tõlkijate keskset rolli Eesti kultuurilistes, sotsiaalsetes ja poliitilistes üleminekutes, kombineerida statistilist ja tõlkeanalüüsi tõlketeaduse sotsioloogilisest pöördest lähtuvate arusaamadega;
- rõhutada tõlgete ja tõlkijate olulisust rahvusteüleses kultuuriajaloos, edendada rahvusvahelist koostööd tõlketeaduse, ajaloo, kirjanduse ja kultuuri uurijate vahel.
Meie uurimus keskendub tõlkimise institutsionaalsetele ja sotsiaalsetele aspektidele, tõlkenormidele ja -praktikatele, tõlkijatele, tõlkekirjandusele ning tõlkimise positsioonile ja funktsioonile kultuuris Eesti ajaloo erinevatel perioodidel. Kuigi poliitilise režiimi muutused mõjutavad tõlgete ulatust, valikut, positsiooni ja funktsiooni ning tõlkepraktikaid, siis alati ei kattu Eesti tõlkeloo pidevused ja katkestused üldlevinud ajalooliste arusaamadega vastavatest perioodidest.
Esialgne Eesti ajaloo periodiseering, mis lähtub tõlkimisest ja mille järgi oma uuringu üles ehitame ning mille paikapidavust uuringu käigus katsetame, on järgmine:
Kuigi haritud saksa Kulturträger’id, kes olid seni Vene impeeriumi Balti provintsides dominantsed kultuurisubjektid, vahetati järjest kiirenevas tempos välja eesti intelligentsi vastu, mõjutas Eesti rahvusliku liikumise kultuurilisi horisonte endiselt suuresti saksa eeskuju. Kuni 19. sajandi lõpuni koosnes peamine eesti kirjakeele mõjutaja, tärkav eesti kirjandus, põhiliselt saksa kirjanduse tõlgetest, mida küll sel ajal tõlgeteks ei nimetatud ning millest paljud on siiani kindlaks tegemata ja uurimata. See lünk vajab täitmist, et luua täielik pilt Eesti rahvuse sünni aegsest kultuurilisest ja ideoloogilisest keskkonnast ja tõlgete ning adaptsioonide märkimisväärsest osakaalust Eesti ajalehtedes, mis kujundasid tärkavat avalikku arvamust. Periood lõpeb plagiaadiskandaaliga 1894. aastal, mil hakatakse esmakordselt avalikult kritiseerima adapteeritud tõlgete avaldamist originaalide pähe.
Sel perioodil sündis ja arenes kirjanduse polüsüsteemi hulgas ja kultuuriväljal iseseisva kirjandustõlke süsteem, kuid tõlkimist see ei marginaliseerinud, vaid muutis kultuurilise ja poliitilise vabanemise kontekstis tõlked omaette võitlusväljaks. Noor-Eesti liikumine edendas 1905–1917 radikaalset keele- ja kultuuriuuendust, nende jaoks sai tõlkimine Euroopa kultuurkeeltest (prantsuse, itaalia keelest jne) ideoloogiliseks strateegiaks, et kohalikku identiteeti kosmopoliitses võtmes ümber kujundada ja eesti kultuuri moderniseerida. Selle perioodiga seotud uurimisteemad on näiteks kirjanike-tõlkijate esilekerkimine ja tõlketegevuse algav institutsionaliseerumine, samuti põhimõtteline muutus „võõra“ tajumisel ning kuidas see mõjutas varasemaid arusaamu rahvuslikust identiteedist.
Iseseisva riigi sünd kujundas ümber võimusuhted ja kultuurilise tasakaalu. Laienev kultuuritööstus ja riigi kultuuripoliitika mõjutasid teineteist vastastikku, põhjustades muutusi Eesti kultuuri polüsüsteemi erinevate osade vahel. Vaatamata tõlgete põhimõttelisele tähtsusele ja olulistele aruteludele tõlkimise ümber pole Eesti kultuuriloos seda ajajärku tõlkimise perspektiivist lähtudes piisavalt uuritud. Tõlkimise uurimine aitab näha värske vabariigi kultuuriorientatsiooni pidevust ja muutusi sellele antud kahe aastakümne jooksul, mõista tõlkimise ja tõlkijate paiknemist tekkivas kultuuritööstuses, mis kujundas ümber hierarhiad erinevate kirjutamisviiside, žanrite ja kultuuriinstitutsioonide vahel.
Pärast sõda muudeti tõlkimine vahendiks, mille abil tõhusalt levitada uusi ideoloogilisi ja kultuurilisi väärtusi, mis pidid toetama Eesti ühiskonna sovetiseerimist. Ometi esindas tõlkimise ja tõlkijate kultuuriline vahepealsus Nõukogude võimu jaoks ka ohtu, kuna see vastandus totalitaarsele püüule ideaalse enesetäiuse poole ja tutvustas avatud maailmast pärit tekste suletud maailmale. Oluline on uurida Nõukogude võimudünaamika ja tõlgete dünaamika vahelisi suhteid Eestis, tõlgete erinevat kasutamist võimu ja intellektuaalide poolt ning tõlkepraktikaid, mis näitavad viise võimuga toimetulekuks, ulatudes enesetsensuurist ja koostööst vastupanuni.
Uute tõlkekirjandustekstide importimise kasvav tempo täitis algselt Nõukogude-aja kultuurilisi lünki, kuid kohandus järjest enam rahvusvahelise turu nõuetega. Mure kultuuriidentiteedi võimaliku kaotuse pärast ning globaalse majanduse ja kultuuri surve rahvuslikule iseseisvusele on kultuuridebattides seotud originaal- ja tõlketeoste osakaaluga ilmuvate kirjandusteoste hulgas ja kooliprogrammis, riigi kultuuripoliitikaga, mitmekeelsusega jms-ga. Tõlkimise uurimine on seega vahendiks, et uurida uue aastatuhande kultuurilisi, sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid.